Epp Petrone „Marta varbad“ on südamlik raamat, mis toob lugejani vahvaid seiku kolme-aastase tüdrukutirtsu elust. Just sellisena muutuvad lood eluliseks ja usun, et väikesed tüdrukud raamatutest just seda lugeda soovivadki. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ootasin lastesaates „Hei, pöialpoisid!“ just väikese Karoliine lugusid. Võib-olla selleks, et kujutlustes selle tüdrukuga samastuda.
Raamat on kirjutatud lihtsas keeles ja sobib hästi 3-5-aastastele ette lugemiseks. Nii on ka lastel kerge teksti mõista. Raamatust oleks aga oodanud pikemaid tekste. Võib-olla oleks olnud veel mõni huvitav, aga pikem lugu, mis ühele lehele kahjuks ära ei mahtunud?
Väga armsad ja südamlikud on raamatus ema ja tütre lood. Sageli tundub, nagu väike Marta tooks ema mugavustsoonist välja. Ja ema on selle üle õnnelik, kuna avastab ka ise endas unustatud lapse.
Raamat on valdavalt kirjutatud positiivses toonis. See on rännak tagasi kaunile lapsepõlvemaale. Marta lugusid võib võrrelda pigem Friedebert Tuglase „Väikese Illimari“ lugudega. Võib-olla on nimitegelasel endalgi nüüd raamatut lugedes hea minna tagasi minevikku, kus läbi elatud seigad on kaunid kui unenäod. Teisalt oleks oodanud teoses natuke ka päris elu. Mitte just nii sünget kui Viivi Luige „Seitsmendas rahukevades“, aga roosamannalistest seikadest midagi realistlikumat.
Eriti rikkalik on Marta lugude pildivalik ja see on ka ilmselt raamatu üks suuremaid väärtusi. Kaunid Piia Maiste illustratsioonid pakuvad kindlasti huvi igale väikesele tüdrukule ja poisile.
Loomerahu 